Päeva alguses tõid paljud õpilased välja, et nende kodukoha teeb eriliseks loodus. Päeva lõpus toimunud kehalise kasvatuse tund oli selle ehedaks näiteks. Kohtusime armsa põldhiirega, üle tee roomas kogu oma ilus uhke rästik ning herbaariumisse jõudis nii mõnigi taim.
Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi.
Inimese lähenedes püüab rästik minema roomata, ta hammustab vaid siis, kui talle peale astuda või kätte võtta. Rästik kuulub looduskaitse alla, tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt.
Põld-uruhiir on keskmist kasvu, tömbi nina, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega hiir. Ta värvus on ühtlaselt hallikas, kuid saba on pealt tumedam ja alt heledam. Põld-uruhiir on rahva seas tuntud ka lihtsalt põldhiire nime all, tulenevalt sellest, et tema lemmikelupaikadeks ongi enamasti põllud ning igasugused kuivemad avamaastikud – niidud ja heinamaad. Vähesel määral asustab ta ka metsaservi ja põõsastikke. Põld-uruhiir on osav uuristaja, kes ehitab hargnevaid, suure hulga umbkäikude ja avadega urge, kuid mille käigud kulgevad enamasti maapinna lähedal. Urud on omavahel liitunud ja moodustavad ühtse süsteemi. Looduses on põldhiirel vaenlasi ohtralt – kärplased, rebane, kass, kakud, kullid ja isegi metssiga.
