17. veebruariks oli seatud meie klassil endale üks ühine suur eesmärk. Selleks oli valmis saada oma päris esimene tõsisem kodu-uurimistöö teemal „Meie pere kuulab ja vaatab“.
Nii laekuski õpetajale 25 kodu-uurimistööd, mis sisaldasid põnevaid meenutusi emade-isade, tädide-onude ja vanaemade-vanaisade mälestustest.
Lisaks toodi võrdluseks oma perede kogemus nüüdisajast. Tehtud tööd olid kõik eranditult väga põnevad ja omanäolised. 

Toon siinkohal välja mõned huvitavad katked:

“1940. aastatel käis Tallinnas sõda ning televiisorist ei teadnud lapsed midagi. Olulisem oli söök ning ellujäämine.
Raadiod olid enamvähem igas perekonnas juba enne sõda ning neid kuulati igapäevaselt.”

“Vanaisa M, kes on praegu pensionär ja elab Tallnnas, meenutas, et Suur-Karja tänaval oli kauplus, mille vaateaknal oli televiisor, kust saateid näidati.
Lapsed ja ka täiskasvanud seisid akna taga ja vaatasid seda.” 

“Televiisorid olid vanasti väga kallid. Neid ei olnud saadaval. Televiisoreid sai osta ainult lubade alusel. 
Perekond kellel oli televiisor oli külas kunn”

“Vanasti olid televiisorid suured ja rasked. Nende sees oli klaasist kineskoop, mille üks külg moodustas ekraani. 
Pärast sisselülitamist nad kõigepealt soojenesid umbes ühe minuti, enne kui pilti näitama hakkasid.”

“Minu vanaema S rääkis, et nad ei kuulanud raadiot ega vaadanud telekat, sest nad elasid maal. Neil ei olnud külas raadiot ega televiisorit.”

“Eestis oli 60-ndatel ainult üks raadiojaam “Eesti Raadio”, alates 1967 lisandus “Vikerraadio”.”

Üleriiklikule konkursile lähevad mõõtu võtma seekord järgmiste õpilaste tööd: Heneriin, Minni, Mihkel, Karoliisa, Lisett, Kirsi, Isabel.

Soovime konkursiks palju edu!